Kärt kuulutab

July 17, 2014 § 10 Comments

Me oleme nüüd Eestis tagasi! Peaaegu salaja tulime. Jõudsime teisipäeva õhtul üsna tühja Tallinna lennujaama, kus meid ootas minu vend. Ta lasi kuuldavale läbilõikava tervitushuilge ja pakkus koduse tunde tekitamiseks kama.

Eile tulime Haapsallu, eesmärgiga üllatada minu vanemaid, kellel polnud meie laekumisest õrna aimugi. Eesmärk sai täidetud. Minu ema reaktsioon oli selline, et hakkasin juba atakki või muud tervisehäiret kahtlustama. Ometi õnnestus kõigil asjaosalistel šokile vaatamata elu ja tervise juurde jääda.

Esimesed emotsioonid Eestis olemisest on väga positiivsed. Õues on toatemperatuur, pimedaks ei lähe, loodus on hoopis teistmoodi rohe-roheline, hommikuti kisab õues väga sõbralikult Eesti kajakas, kes ainult natuke meenutab Austraalia kakaduud, aga pole hoopiski nii tüütu. Lisaks on kapis leiba ja kohukesi ja üldse kõik toidud maitsevad täpselt õigesti.

Muide, Haapsallu jääme me suve lõpuni. Külaskäigud ja küllakutsed on rohkem kui oodatud. Igatsus sõprade järele on märkimisväärne. 🙂

Advertisements

Silveri fotokostüüm

July 13, 2014 § 4 Comments

20140713_124840

Silver Hues

July 13, 2014 § Leave a comment

EGM_5254 EGM_5277 EGM_5283(1)

Silver Hoi Anis

July 13, 2014 § Leave a comment

t66line

Silver pildis Saigonist

July 13, 2014 § Leave a comment

EGM_5169 EGM_5204(1) EGM_5128(1) EGM_5134 EGM_5137

Silver Saigonist

July 9, 2014 § Leave a comment

Ei ole see puhkus midagi nii pilvitu, vahel ikka sajab ka. 4ndal juulil Saigoni saabudes kallas vihma. Kuid sellest ei olnud midagi – võtsime odavtakso hotelli. Meiesuguste vaeste reisiliste jaoks käis piraattakso paraku üle jõu. Tegemist oli tallinliku olukorraga, kus ühe sõidu taks erines rohkem kui neli korda.

Sellega minu vintsutused ei lõppenud. Kambodžas olin saanud külma. Konditsioneerid on ühed salakavalad aparaadid. Kolmekümnekraadisest ja niiskest astusin korduvalt freooni seatud lõksu, mis mind läbi puhus. Tulemuseks oli valus kurk ja palavik. Sellega maadelisin terve Saigonis oldud aja. Eile ja üleeile oli juba pisut jõulisem olla, seega suundusime linna peale uudistama.

Saigon, minule üllatuseks, oli Phnom Penhiga võrreldes hoopis teisest puust. Kommunistlikult eesrindlikud tänavad olid puhtad nii prahist kui tolmust. Asfaldi lint oli sile kui siid. Kuid teed peavadki olema siledad, kui iga millimeetrit sellest kasutavad miljonid rollerid. Liiklus on äärmiselt tihe, täis väga nappe manöövreid.

Linnaruum on maksmiaalselt kasutuses – igal nurgal keegi, kes müüb kaupa (või ennast). Terveid kvartaleid vallutavad moebrändide esinduspoed. Tummade tunnisatjatena jälgivad seda kapitalistlikku orgiat nõukogudeaegsest hõngust laetud propagandaplakatid. Plakatid ülistamas piirivalvurite ennastsalgavat tööd, riisikasvatajate usinust, teised jälle pühendatud kohaliku tähtsusega Leninile, kelle nimeks oli Hồ Chí Minh. Vietnamlaste usinust punases valdkonnas näitab seegi, et Nõukogude Liidu sirbi ja vasaraga lipp ja Vientnami oma lehvivad senini sageli riigihoonete hoovides sõbralikult koos. Kuna Lenin pandi oma surematute teenete eest rahvale väljanäitamisele, siis sama saatus tabas ka kohalikku onu Hồ Chí Minhi. Seal nad siis, kommunismi tondid, kügelevad, Chaneli ja Hermèsi neoontulede valguses.

Saigon oli tõeline suurlinn. Selle kinnituseks käisime Kärduga ka O.K. soovitatud restoranis, kus me kahepeale tegime pealt miljonilise arve. Andsin maksetšekile tavapärasemast hoogsama allkirja.

Täna pakkisime oma kotid ja suundusime taas lennujaama, saatmas jälle sadu, et võtta sund Hội Anile.

Silver Hồ Chí Minh linnast, Vietnami Sotsialistlikust Vabariigist

July 7, 2014 § Leave a comment

EGM_5203(1)